Toidust, teadusest, talupojatarkusest

Elame ajal, mil erinevad teadused on küll kõrgelt arenenud, nendevaheline sidusus aga kehvake. Ehk otsesõnu: maailma kujundajatel puudub tervikpilt. Teadlased tunnevad väga põhjalikult oma valdkonda, kuidas nende tegevus aga muud, muuhulgas ökoloogilist tasakaalu ja keskkonda, mõjutab, ei tunta sageli huvi.

Foto: Bianca Mikovitš

Nüüd küll tekib juba tasapisi lootus, et inimkatsete ajajärk on mööda saamas. Juba töötavad (mõned) keemikud ja arhitektid jäätmevaba tootmise kallal. Terved suurkorporatsioonid on hakanud huvi tundma, mis saab nende tehaste saastast. Ei tasu siiski sinisilmne olla ja sinisilmne ja arvata, et seda tehakse vaid eetilistel kaalutlustel. Põhjus on lihtsam: kohta, kuhu „ära“ visata, pole – igal pool on keegi ees. Ja see ettejääv isik on potensiaalne klient.

Tarkade kivi pole olemas

Ka toitumisteadustes võib aduda samasugust kitsarinnalisust. Pidevalt tullakse välja uute toidulisanditega, mille toime kahtlane. Siis veel igasugused ainuõigeks kuulutatud dieedid, püramiidid, soovitatavad ja mittesoovitatavad toiduained. Ikka nii, et see üks on nüüd lõpuks ainuõige. Nagu alkeemia veel õitseks ja inimesed otsiks tarkade kivi, mis kõik kullaks muudaks!
Ei ole tarkade kivi, on inimkehale sobivad toiduained ja igaühe keha unikaalsus. Toit kas maitseb, teeb hea enesetunde ja toetab tervist või vastupidi. Ja ka päevad pole vennad – täna tahab keha rohkem toortoitu, homme aga küpset liha. Muudkui kuula ja katsu aru saada, mida ta tahab.
Teeb murelikuks, kui äkki avastatakse ja kuulutatakse, et suhkruid ei tohi üldse tarvitada või et lehmapiim ei kõlba toiduks. Kui räägime diagnoosita (tervetest) inimestest, siis peaks ajalooliselt inimestele sobinud toit kõlbama ka tänapäeval. Rõhutan: ajalooliselt, see toit, mille toel meie kehad on tänasesse kujusse arenenud.

Kodumaine toit ei kahjusta

Kõik moodsad kemikaalid, mida toiduainetööstus lolli järjekindlusega meie toidu sisse paneb, ei ole ajalooliselt „toit“, inimkatsed veel käivad (meie peal) ja aegajalt avastatakse: „Ups!“ – ei kõlba, tekitab allergiat, diabeeti, hüperaktiivsust, astmat jm. Nii oli see booriga ja asovärvidega, tulevikus tõenäoliselt veel paljude kemikaalidega.

Niisiis kurja juur ei ole mitte puhas kodumaine toit, olgu see siis piim, rasv või jahu. Organismi viivad tasakaalust välja hoopis kemikaalid, mis ei sobi meie keerulise sisemise biokeemialabori tasakaalustatud toimimiseks.

Räägiks siinkohal südamelt suhkruloo.

Rafineeritud suhkur on üks moodsa aja märke. Vanasti saadi toit magusaks meega ja magusate puuviljadega, need olid kallid ega kuulunud seetõttu igapäevasesse toiduratsiooni.

Mesi on hea suhkur ja supertoiduaine – seal on peale sahharoosi (mida oleme harjunud suhkruks kutsuma) ka fruktoosi, glükoosi, bioaktiivseid aineid, mikroelemente. Palju väga kasulikke aineid, mida keha suures koguses ei vajagi.

Ka puuviljades võib sahharoosi olla rohkem või vähem, kuid ikka koos teiste söödavate orgaaniliste ainetega.

Kui me võtame valge suhkru, siis see toit on ühtepidi rikastatud (kontsentreeritud), teisalt aga inimese jaoks vaene – meie keha vajab alati mitut toitainet korraga, soovitavalt looduslikus koosluses. Nii on toit kõige paremini ja tervislikumal moel omastatav. Valge suhkur on aga toidukomponent, mitte toit.

Mõõdukus ja talupojatarkus käsikäes

Valge suhkur oli sadakond aastat tagasi apteegikaup. Pool klaasi suhkruvett oli tuntud šokiravim. Viga, mida tänapäeval teeme, on see, et me joodame sedasama šokiravimit oma lastele liitrite kaupa (karastusjook). Mis aga teeb ravimi üleannus? Tekitab haigussüpmtomeid.

Kontsentreeritud, looduslikust kooslusest eraldatud toit ei mõju kindlasti süütult. Me seedime vesilahusessahharoosi teistmoodi ja tekitame kehasse teistsuguseid aineid, kui midagi muud magusat, kuid koostiselt täiuslikku süües. Siit ka „täistoidu“ mõiste – see on toit, mis on täiuslik ja kehale kõige loomulikumal moel omastatav.

On veel üks suhkur, mis mineraalse koostise poolest peaagu sama hea kui mesi: rafineerimata suhkur. See ei sisalda valgendamiskemikaalide jääke, on loodusele lähemal.Selline kollakas-pruunikas töötlemata suhkur, mis millegipärast maksab viis korda rohkem, kui töödeldud ning mille hind on majandussüsteemi loogika mõistatus.

Samas, kui paneme tavalist suhkrut toidu sisse,ei saa see olla ülikahjulik. Eelistame ju hapule õunalegi seda, mis magusam. Sahharoos toidu sees, kui seda ei ole liiga palju ja sagedasti, on tavaline toit. Lihtsalt suhkrust saadud energia oleks mõistlik ära kasutada.

Suhkur on tavaline toiduaine, ta on moosi säilitaja, supi maitsestaja, energiaallikas, ka mõnu ja heaolutunde tekitaja. Organism oskab teda koos teiste toitainetega kasulikult omastada.
Vana head mõõdukust oleks siinkohal mõistlik meeles pidada. Nagu igas asjas, nii ka toitumises.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>