Suvi ja puhkus?

Meie kliimavööndis jagab suvi lahkesti nii sooja kui valgust. See kõik annab rohkesti energiat ja tegelikult olemegi suviti teovõimelisemad kui talvel. Seega on „aktiivne puhkus“ just see kohane väljend suve veetmise kohta. Need üksikud tõelise palavusega päevad tasub siiski lõunamaisel kombel siestat pidades veeta.
Kuna puhkus tähendab meie tehnilisel ajastul eelkõige vaimu ümberlülitamist argistelt muredelt, tuleks oma vaimule anda virgutavat värskendust. Lugeda midagi täiesti töiselt mittevajalikku näiteks.  Kui pidudest, grillimisest, metsas lonkimisest ja vabaõhukümblustest pisut aega üle jääb.

Et viimasel ajal on jutuks olnud suures raamatuvalikus terade sõkaldest eraldamise raskus, aitan hea meelega üles leida midagi minu meelest üpris väärtuslikku ja lugemisväärset. Igal juhul midagi, millest ehk tasub inimesel kui homo culturis’el teada.

Kaks näidet mittetöisest ajaveetmisest. Kaks raamatut, millest ühte on vast juba pea iga eestlane lugenud ja teist, mitukümmend aastat vanemat, ehk mitte nii paljud.

1. Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“
Tema „Rehepappi“ olin lugenud juba varem, muhe huumor ja improvisatsioonid meie rahvakultuuri ankruteemadel olid seal tõeliselt nauditavad. Sellesarnast rõõmu pakkus ka Ussisõnad. Ja ohtrasti äratundmist kaasaegsete hulgast: fanaatilised usuhullud hiiest ja kirikust, Euroopa uutele tuultele kriitikavabad andujad, „varem oli parem“ tüübid  jne. Ja taas etüüdid mütoloogilistel teemadel. Põhja Konn, Ussikuningas. Alles hiljuti juhtusin lugema muistendit, kus väideti, et Ussikuningast saavat jagu vaid mees, kelle ema on naine, isa aga karu. Vot siis sealt kõndisid välja Kivirähu naistemaiad Mõmmid!
Seda romaani on nimetatud ka hoiatusromaaniks, kuid neile, kellel maailma kõverpeegel juba ammu lahti kodeeritud, on see lugu pigem heaks toeks püsiväärtustele, omakultuuri väärtustamisele ja loomulikule maailmapildile. Pisut tavapärasest enam verepritsmeid romaani lehtedele tingis küllap aeg – me oleme virtuaalsest verest nii läbi imbunud, et väike täpike ei tekita piisavat tähelepanuseisundit. Ja teisest küljest oligi ennevanasti kehavedelikel inimeste eluruumis rohkem osalusõigust kui hilisemal ajal, peale kristliku enesesalgamise algust.

2. Lennart Meri „Hõbevalge“
Eks tegelikult ole seegi meie põlise kultuuriruumi tekst. Hõbevalge kirjutas nii mõnusasti lahti selle, kust me tuleme, missugune on olnud meie lugu. Meri lõi elegantse viipega maha „kristlik- pietistliku orjaöö“ maski, mida on sissetulijad meie rahvale püüdnud kinnistada. Meie toimekus ja tarmukus muinasaegadel teeb meile au. Aga see va kadakasakslus on meid vastaste leeri meelitanud. Enamasti olude sunnil.

Et ajalugu on siinmail kirja pannud pikka aega kolonisaatoritest arvepidajad, on meie nimed ja ka paljud tõsiasjad tugevasti võõramaalastele suupärasemaks moonutatud. Meie, eesti rahvas (aestud, tžuudid) oleme olnud ja tõenäoliselt oleme ka edaspidi. Kogukondlik kuuluvus, praegu siis rahvuslik ühtekuuluvustunne on meie kultuuri nii imekspandavalt püsivana hoidnud. Klassivahe on meid aga aegade algusest killustanud ja haavatavaks muutnud.

Kaali meteoriidiplahvatuse muinasmütoloogiline kajastamine, millest pikalt raamatus juttu, näitab, et rahva suu ei valeta, teadus on laisavõitu ja longib ikka teadmiste kannul. Samuti põhjalikult käsitletud Hõbedatee ja kauba(kultuuri)vahetus araabiamaailmaga oli meie edukuse ja ka hukatuse üks põhjustest. Rikkus tõmbab röövleid, meelitades siia kristlikud koloniseerijad.

Araabia kõrge teaduslik tase, mis seal suudeti antiigi pärandist edasi arendada, tõmbas kogu Euroopa välja keskaegsest vaimupimedusest ja lükkas käima renassansi. Araablaste geograafia vale pikkusühikute tõlgendamine oli omamoodi abiks – oleks Kolumbus teadnud tegelikku Indiasse arvutatud teepikkust, poleks ta teekonda alustanudki, kaasavõetud moon oli kordades vajaminevast väiksem. Jamalale tänu, et Ameerika vahele jäi ja loorberipärja täitsa juhuslikult pähe pillas.

Jah, kui ei ole tuline kiire, on mõnus ka suuremat sorti mõtteid heietada. Selliseid, millesse mahub terve maakera ja enamgi veel. Nii on ajupoolkerad mõneks ajaks taas tasakaalu loksutatud.  Kui aga taas hakkab lörtsi sadama ja pime pikeneb (kes julgeb sellest praegu rääkida!), leiab otsija selles ometigi ka palju positiivset – tüütud putukad kaovad (loomulikku igavikku, mürgivabalt), õhk on virgutavalt karske, tähed näitavad ennast taas oma lõputus täiuses, ahjus praksub tervendav halutuli. Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided. Ja meeleolu. Ja just pimeduse saabudes ongi mõistlik pisut talveundki nautida. Hoidised, juurikad, ravimtaimed – need on ju kõik juba suvises energiaorgias varutud. Talvel võib niisiis rahulikult käppa (varusid) imeda ja elu unisemalt võtta. Ja ikka vahetevahel natuke lugeda, midagi päikeselist ja deprekavaba.

Rubriigid: Mõtteainet, Tervis, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>