Söödava eristamine mittesöödavast – kas võimatu missioon? Toidupolitsei, I osa

Kleeps "Söödav söök"

Kleeps “Söödav söök”

Minu toidupolitseiniku karjäär sai hoo sisse kuus aastat tagasi elustiilikeskuse Harmoonikum asutamisega. Saksa keeksi eufooria oli läbi saanud ja esimesed ohvrid fikseeritud. Üha halvenev laste tervis oli ja on märk, et midagi on lahti meid ümbritseva keskkonnaga.

Meie, töörabajad, saame oma tervisehädad ületöötamise arvele kanda, lapsed aga on keskkonnakeemiaindikaatorid. Ja kõige lähemalt puudutab meie keha loomulikult toit, mida sööme.

Hakkasime Harmoonikumis tegema toitu toiduainetest (!) ja seda ka propageerima. Kõik inimkatsetatavad pulbrid välistasime. Tuli välja taskukohane, tervislik ning maitsev!

Toidupood kui keemiadžungel

Toidupoest söödava leidmine on aga omaette katsumus, justkui matšeetaga läbi kemikaalidžungli raiumine. Söödava eristamine mittesöödavast tundub esmapilgul võimatu missioon.

Et minu laps oli tol ajal väike, pidasin oma kohuseks talle mittemürgist toitu pakkuda. Etikettide lugemine kauplustes võttis tunde ja abikaasa loobus minuga koos poodi tulemisest. Kusjuures minul on teiste tavatarbijate ees väike eelis – olen Tallinna Tehnikaülikoolis toiduainete keemiat õppinud ja pisut mõistan, mis mida siltidel tähendab.

Aga E-de häma ajab ka kõige tugevamad segadusse. Tol ajal oli küll vahel närv nii must, et tekkis tahtmine kõikidele kahjulikke kemikaale sisaldavatele toidukaupadele surnupealuumärk kleepida. Siis olid veel ka asovärvid lubatud, südamitunnistusega biokeemikud alles võitlesid nende mittakasutamise eest.

Surnupealuu asemel lillekleeps

Märgistamisaktsiooni energia on nüüdseks tiiruga tagasi jõudnud, õnneks positiivse programmi – lillekleepsu (vt pilti) – kujul. Viimsi Market nõustus Harmoonkumiga koostööd tegema ja nii me märgistame praegu oma kodupoes tooteid, mis ei sisalda tervisele ohtlikke kemikaale.

Muidugi on söödava-mittesöödava vahele joone tõmbamine üpris keeruline. Seetõttu otsustasingi märgistamisprotsessi käigus esile kerkinud probleeme, mis otseselt puudutavad meid kõiki, sööjaid, Maaleht.ee lugajetega jagada.

Etteruttavalt mõned märksõnad: E ei ole alati ohlik kemikaal, vaid vahel täiesti süütu lambuke; kas ainult heal lapsel on mitu nime või näiteks ka kahtlasel fatamorgaanal margariinil; limonaadiuudised, mis rabavad jne. Ka filosofeerima ajendas nähtu – simulaakrumid ja simulatsioon meie söögilaual. Miks lepime asja asemel selle varjuga? Kas usk asendab biokeemiat?

Küpsised, mis kõlbavad süüa

Kes tunneb huvi meid kõige lähemalt puudutava kultuuri, toidukultuuri vastu, on lahkesti palutud märgistamisaktsiooni üleelamistest osa saama. Töö on veel pooleli ja sildistamisele saame punkti panna alles paari nädala pärast.

Kuid juba üle-eile, pühapäeva (23. septembri) õhtul, sain meeldivat tagasisidet. Kui maalt koju jõudsin ja abikaasa poolt päeval poest ostetud head-paremat kraami üle vaatasin, siis minu kahtlustavate küpsisevaagnale heidetud pilkude peale teatas ta uhkusega: “Need olid lillega märgitud, nii et kõlbavad süüa, nii sulle kui lapsele.”

Rubriigid: Aktsioon SÖÖDAV SÖÖK, Kahjulikud e-ained, Keskkond, Mõtteainet, Tervislik toitumine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>