Meie Hildegard

Euroopas on viimasel paarikümnel aastal laialt levima hakanud idamaised tervendamispraktikad -  jooga, ajurveeda jpt. Inimesed vajavad midagi, mis seoks materiaalse keha selle vaimse poolega. Kaasaegne lääne meditsiin suudab küll ravida akuutseid juhtumeid ja traumasid ülikõrgel tehnilisel tasemel, kuid haiguste ennetamine harmoonilise keha ja vaimu ühtsuse toetamise teel on talle veel arusaamatu. Peamine erinevus seisnebki selles, moodne meditsiin on eksperimentaalne ja sümptomaatiline, loodusmeditsiin kasutab aga loodust kui tervikut – apelsin on midagi enamat kui C-vitamiin, ka lihne õun on unikaalne ja olemuselt täiuslik. Hiina meditsiin oma lähedases ratsionaalsuses ja India vaimsed praktikad aga pole just alati 100% see, mis meie kliimaga, meie tempermendiga, meie kultuuriajaloo ja arhetüübiga kokku kõlaks.

Saksa arst Dr. Gottfried Hertzka taasavastas meie oma, Euroopa loodusel ja vaimsusel baseeruvad tervendamisvõtted, mis olid vahepeal 800-ks aastaks unustatud. Bingenis tegutsenud nunn Hildegard on kirja pannud toitumisprintsiibid ja vaimsed praktikad, mis just meie tsivilisatsiooni põhimõtete ja geobioloogiaga sobivad. Ta on kirjeldanud nii haiguste ravimise kui preventsioonivõtteid – nende paikapidavust on teaduslikult uuritud ja need on heaks kiidetud kaasaegse meditsiini poolt. Ja need tõepoolest toimivad! Meie oma Euroopa taimed, toit ja hingeline tasakaaluseisund üksteist toetades.

Milles seisneb Hildegardi fenomen?  Hildegardi meditsiini peamine erinevus tänapäeva tervisekäsitlusest seisnebki just haiguste ennetamises ning haiguse põhjuste, mitte üksnes sümptomite, eemaldamises. Inimese hea enesetunne kindlustatakse enamasti lihtsate võtetega – positiivse mõtlemise ja õige toiduvaliku abil. Suur osa tema poolt soovitatud meetodeid ja retsepte on ka kaasajal kättesaadavad ja kasutatavad.

Hildegard oli visionäär, ta sai oma teadmised läbi jumalike ilmutuste. Kultuuriteooriatest teame, et mõtteid ja visioone saab tõlgendada vaid olemasolevas kultuurikontekstis. Keskajal olid selleks  loodusest sõltuv ja seega sellega arvestav ühiskond ning inimese tegemistes pidevalt kohal viibiv Jumal.

Tasakaal on tervise võti. Hildegard kasutab inimtüüpide eristamiseks antiigiaegset 4 kehamahlade süsteemi – sangviinik, koleerik, melanhoolik, flegmaatik. Inimene ise koosneb samuti 4 elemendist – tuli, õhk, vesi, maa. Kui need mahlad ja elemendid on tasakaalus, on inimene terve. Kuid ainuüksi mahladest ja elementidest inimene ära ei ela, arvab Hildegard. Lisaks vajab inimene ka hinge – „hing on elujõu lõõts”. Vastavalt kehatüübile peaks inimene valima ka oma toidu.

Ka looduse rütme on mõistlik arvestada. Esimene hommikune toidukord võiks olla seedimise käivitamiseks soe, sest külmad toidud teevad mao külmaks ja loiuks. Talvel võib süüa ka palju, just kurva meeleolu korral on parem süüa rohkem – see tõstab tuju.  Talvel on soovitav juua õlut ja veini, suvel rohkem vett.  Suvel ei tohiks ülesköetud keha saada liiga külma toitu, mis tekitab flegmat. Sööma peaks vähem korraga, kuid jooma rohkem, kui talvel. Hildegard näeb tervisele ohtu 2 toiduliialduses: ta hoiatab liigse toore ja külma toidu ning liiaga liha söömise eest.  Hildegard arvab, et haigused tekivad keha, vaimu ja hinge disharmooniast. Allasurutud emotsioonid toodavad musta sappi, mis levib kogu kehas.

Hildegardi ravivõtted ja retseptid on lihtsad. Kuigi keskajalt ootaks pigem nõidumist, keedetud kärnkonnaila ja kärbseseenetäppe, on Hildegardi retseptides lihtsad Euroopa taimed ja tuntud vürtsid Idamaadest.  Ta kirjeldas ka vääriskivide tervistavaid omadusi, aga nende teadusliku lahtiseletamisega kaasajal alles tegeldakse.  Tema ravimeetodite hulka kuuluvad veel ka kupud, aadrilaskmine ja saun. Viimane just Liivi sauna põhimõttel – niiske ja mitte liiga kuum. Kuid peamine ja levimuim on siiski taimede ja toidu raviomaduste määramine ja kasutamine.

Hildegardi õpetused on aktuaalsed ka tänapäeval. Kui me ka alati ei jaga Hildegardi kristlikku maailmapilti, on tema ravimeetodid ja toitumisnõuanded ikkagi tõhusad ja rakendatavad. Kuid kahtlemata aitas usk tol ajal keha selle tervenemisprotsessides olulisel määral.  Jumal võib elada kõikjal ja kõiges.  Hildegardi õpetustel on sügav seos meie traditsioonilise Eesti rahvameditsiiniga. Joonistub välja sarnane muster – targad ja taimed. Oleme samast kultuurilisest, klimaatilisest ja bioloogilisest keskkonnast, mis on meie kehale , temperamendile ja vaimule omased ning  vastuvõetavad.

Viimastel aastatel  pöördutakse üha sagedamini  keskaegse kultuuri poole, avastades, et see ei olnudki nii „pime“ aeg. Materialistlik maailmakäsitlus ei suuda vastata paljudele inimest huvitavatele küsimustele, otsime ja taasavastame varemkogetut. Oma pika ajaloo varasalvedest oskame  välja selitada  ikka just neid tarkusi, millest oleme võimelised siin ja praegu aru saama.

Rubriigid: Mõtteainet, Tervis, Traditsioonide tarkus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>