Mesi ja teised magusad ained tervise vaatevinklist

Inimene sööb selleks, et saada energiat, taastada ja uuendada organismi, saada emotsionaalne rahulolu. Organismi peab varustama mikroelementide, ensüümide ja muu hädavajalikuga – nende vajakajäämine tekitab tervisehäireid. Vältimaks organismi sisemist stressi, peab toit olema täisväärtuslik ja vaba sünteetilistest lisanditest. Et elada tervena, peaks sööma võimalikult värsket ja vähe töödeldud toitu.

Kõik sünteetilised toidulisandid kahjustavad organismi ja võivad tekitada allergiaid, autismi, südame-veresoonkonna haigusi, vähki jne. Suhkruasendajad võivad tekitada diabeeti ja närvikahjustusi, maitsetugevdajad – vähki ja sõltuvust.

Hüdrogeenitud taimerasv (margariin), millega on sageli asendatud või, koor ja kohupiim, on mürgine keemiatööstuse toode. See nõrgendab vastupanuvõimet ja hoiab keha pidevas mürgistusseisundis.

Täispiim on täisväärtuslik toit, rasvatustatud poepiimast aga ei ole mikroelemendid ja vitamiinid omastatavad, valgumolekulid ei lõhustu normaalselt ja mürgitavad organismi. Külmpressitud taimeõli sisaldab rohkesti kasulikke vitamiine ja ensüüme, keemiliselt rafineeritud õlis ei ole kasulikke ühendeid, on vaid rasv ja kahjulikud ühendid.

Inimene vajab energia saamiseks suhkruid. Valgendatud kristallsuhkrus on ainult sahharoos. Eelistama peaks rafineerimata ja valgendamata suhkrut. Eriti hea on täisroosuhkur, kuna see sisaldab hulga kasulikke aineid:  

Mesi on taimede ja mesilaste elutegevuse produkt. 1 kg mett = 10 miljoni õie külastus.  30-45 mg nektarist saab 15-20 mg mett. Mesineste e. nektar on magus, suhkrut sisaldav vedelik, mida taimed eraldavad nektarinäärmete kaudu. Mesilased imevad nektari spetsiaalsesse meepõide ja kannavad tarru.

Nektari ja mee koostide erinevused.

Mesilased koguvad nektarit, milles on suhkrut üle 4,2. Mesilased vähendavad nektari veesisaldust poole võrra juba tagasilennul tarru, suunates üleliigse vee vereringesse. Kärjekannu panduna jätkub nii vee eraldumine kui ka keemiline muundumine. Mesilaste neelunäärmete (140 x edasi-tagasi) ferment invertaas muudab roosuhkru puuvilja- ja viinamarjasuhkruks, tärklis ja dekstriin muutuvad amülaasi toimel viinamarjasuhkruks. Lisanduvad valgud, antibiootilised- jt. ained. Meekannud kaanatatakse, kui veesisaldus on langenud 18-22%. Rohke fruktoos aeglustab mee kristalliseerumist. Roosuhkrut on mees umbes 1%. Mees leidub hulgaliselt vitamiine A. Karotiin

Õiemee keemiline koostis

                                            Sisaldus %-des

Mineraalsoolasid 0,19%, tuhas mikroelemente- Si 24,57%, P 4,61%, Al 13,41%, Ti 0,08%, Fe 1,97%, Mn 2,14%, Mg 8,36%, Cu 0,01%, Mb 0,02%, leidub ka Ag, Cr, Cu, Ni jt. soolasid. Mikroelementidel on väga suur tähtsus organismi elutegevusele.

Mees on erilisi biostimulaatoreid - 25% vesilahuses leotatud pistikoksad juurduvad paremini.

Mesi on täisväärtuslik toiduaine. Organism omastab mett kergesti. Mesi sisaldab muuhulgas ka eeterlikke õlisid ja valkaineid, mis avaldavad vereringele ja närvisüsteemile ärritavat toimet, suurendades üldist reipust. On hea vaimse ja füüsilise pingutuse korral.

Mesi ( ferment lipaas) soodustab rasvade kasutamist organismis ja väldib kahjuliku šlaki teket rasvades (tselluliit).

Mees on fermente rohkem kui üheski teises toiduaines. Kuumutamisel üle 60* nad hävivad.

Aktiivsed biogeensed ained soodustavad organismi elutegevust. Positiivne toime avaldub juba väikeste koguste kasutamisel. Täiskasvanutel soovitatakse süüa iga päev 40-60, lastel 20-30 g mett 1,5-2 tundi enne sööki või 3 tundi pärast sööki. Parim lahustatuna soojas vees (tee, piim).

100 g mett annab 315 cal.

Mesi suurendab temega üheaegselt tarbitavate ravimtaimede ja toiduainete toimet. Tarbida võib orgaaniliselt puhast mett, kuna meesse võib akumuleeruda keskkonna saaste.

On põletikuvastse toimega antibakteriaalne aine. Ta vähendab turseid, alandab kolesterooli, , soodustab punavereliblede loomet, tugevdab imuunsüsteemi, stabiliseerib vererõhku. Herneterasuurune taruvaigutükk suus leevendab angiini ja gripist tulenevaid vaegusi.

Sisaldab rohkesti aminohappeid, on üldtugevdava toimega, suurendab vastupanuvõimet. Õietolmus on rohkem vitamiine kui mees, ta sisaldab kõiki rakkude elutegevuseks vajalikke toitaineid – soodustab kudede kiiret taastumint. Õietolmu bioloogiline aktiivsus kaob 3 kuuga – konserveeritakse mee või suhkruga.

Toetades naissuguhormoone vähendab õietolm naistel üleminekuvaevusi.

Jõleded magusained.

Aspartaam (E951) on üks kõige ohtlikumaid aineid, mida tänapäeval toitudesse ja jookidesse lisatakse. Loomulikult on sellele ka palju vastuväiteid, et õigustada tänapäevast laialdast aspartaami kasutamist toiduainetööstuses. (Wikipedia definitsioon)

Refereering artiklist Aspartame: What You Don't Know Can Hurt You ning ka mõnest muust allikast veel. Lisalugemise viiteid teksti lõpus.

Tänapäeval sisaldub aspartaam vähemalt 4000 tootes ning ainuüksi Ameerikas tarbib seda 200 miljonit inimest. Tegu on suhkrust ligi 200 korda magusama ainega.
Aspartaam avastati kogemata 1965.a., kui keemik James Schlatter tegi katseid mädapaisete ravimiga.
Aspartaami lubati hakata kuivtoidule lisama 1981 ning karboniseeritud jookidesse 1983.a. Algselt taheti alustada kuivtoidule lisamisega juba 1974.a., kuid seda takistasid neuroloog Dr John W. Olney (tõestas, et aspartaami osa aspartaat põhjustab hiirtel aukude tekkimist ajus) ning tarbijakaitse advokaat James Turney oma vastuväidetega ning samuti ka G.D. Searle, st. J. Schlatteri firma poolt tehtud uuringud, seega lükkas FDA (Food and Drug Administration) otsustamise edasi. 1985.a. ostis Monsanto (mina tean teda ennekõike kui üht suurimat GMO tootjat) G.D. Searle firma ning muutis selle Searle Pharmaceuticals'iks ning Nutrasweet Company'ks.

Aspartaami arvele võib kanda umbes 75 % kogu vastureaktsioonidest toidulisanditele, millest on FDAle teada antud. Mitmed reaktsioonid on olnud väga rasked, sh südamerabandus ja surm. Aspartaam põhjustab ligi 90 erinevat sümptomit, osadel inimestel näiteks: peavalud/migreen, uimasus, südamerabandus, iiveldus, tuimus, lihaskrambid, kaalutõus, lööve, depressioon, minestus, ärrituvus, tahhükardia, unetus, nägemishäired, kuulmise halvenemine, südame pekslemine, hingamisraskused, ärevushäired, ebaselge kõne, peapööritus, mälu halvenemine (muuseas, aspartaami loojad tegelesid hiljem neid mäluprobleeme lahendava ravimi otsimisega), liigesevalud jms.

Vastavalt aspartaami vastureaktsioone uurivatele teadlastele ja füüsikutele, põhjustab aspartaam mitmete krooniliste haiguste ägenemist, näiteks: ajukasvaja, multiplex sclerosis, epilepsia, kroonilise väsimuse sündroom, Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi, vaimuhaigus, lümfoom (lümfisõlme kasvaja), AIDS, hüpoglükeemia, sünnidefektid, diabeet ja fibromüalgia.

Aspartaam koosneb kolmest kemikaalist: aspargiinhape ehk aspartaat, fenüülalaniin ja metanool. Neist pikemalt kohe edaspidi. James ja Phyllis Balchi raamatus "Prescription for Nutrional Healing" on aspartaam liigitatud kategooriasse keemiline mürk.

Aspartaami koostisosad:

1. Aspargiinhape ehk aspartaat (moodustab 40% aspartaamist)
Mississippi Meditsiinilise Ülikooli professor Dr Russell L. Blaylock avaldas hiljaaegu raamatu, milles kirjeldab põhjalikult liigse aspartaadi tarbimisest tulevaid kahjustusi. Seejuures kasutab ta ligikaudu 500 teaduslikku viidet, et näidata, kuidas meie toidus sisalduvad üleliigsed vabad erutavad aminohapped (nagu aspartaat ja glutamiinhape (umbes 99% naatrium-glutamaadist on glutamiinhape)) põhjustavad tõsiseid neuroloogilisi häireid ning hulganisti teisi vastureaktsioone.

Kuidas aspartaat (ja glutamaat) kahjustavad inimest
Aspataat ja glutamaat toimivad närvideülekandjatena (neurotransmitters) ajus, aidates kaasa informatsiooni levimisele neuronite vahel. Liiga suur aspartaadi või glutamaadi kogus ajus hävitab teatud neuronid ära, lastes rakkudesse koguneda liiga suurel hulgal kaltsiumil. Selline üleküllastav juurdevool põhjustab omakorda suure hulga vabade radikaalide tekke, mis hävitavad rakke. Närvirakkude kahjustuse tõttu, mis on põhjustatud liigsest aspartaadist ja glutamaadist, nimetatakse neid erutustoskiinideks (excitotoxins), kuna nad sõna otseses mõttes erutavad või stimuleerivad närvirakud surnuks.

Aspargiinhape (aspartaat) on aminohape. Vabas olekus (kui ta ei ole seotud proteiinidega) tõstab ta vereplasma taset, mis suurendab aspartaadi ja glutamaadi taset veres, mis viib omakorda teatud ajuosades närviülekandjate asrvu suurenemiseni. Aju kaitseb normaalses olekus teatud barjäär (blood brain barrier) liigse aspartaadi ja glutamaadi ning ka muudel toksiinide eest. Kuid sellisel juhul, kui vereplasma jms on suurenenud tasemega, siis see barjäär esiteks lapsepõlves ei arene täielikult välja, teiseks, ei suuda kaitsta kõiki aju osasid, kolmandaks, saab kahjustatud mitmete krooniliste ja vastuolude tõttu ning neljandaks, võimaldab liigsel glutamaadil ja aspartaadil ajju imbuda.
Liigne aspartaat ja glutamaat hakkavad aeglaselt neuroneid hävitama. Enne kliiniliste sümptomite ilmnemist jõuavad hävineda enamus (umbes 75% või rohkemgi) teatud piirkonna närvirakkudest.
Terviserisk erutustoksiinidest on väga suur inimkutele, rasedatele, vanuritele ning teatud krooniliste tervisehädadega inimestele. Isegi FASEB (Federation of American Societies for Experimental Biology), mis enamasti on Ameerikas FDAga ühel nõul, on esitanud avalduse: On väga ettenägelik vältida dieettoodete kasutamist, mis sisaldavad L-glutamiinhapet (L-glutamic Acid), rasedate naiste, imikute ja laste puhul. Kuna on olemas tõendid mitmete sekretoorsete rektsioonide kohta, näiteks kõrgendatud kortisooli ja prolaktiini tase, erinevad vastureaktsioonid meeste ja naiste puhul viitavad samuti neuroendokriinsele (sisenõre-) seosele, tuleks vältida L-glutamiinhapet sisaldavaid toidulisandeid viljakuseas olevatel naistel ning ka inimestel, kel on tunnetuslikud häired (affective disorders)

Aspartaamis sisalduval aspargiinhappel on samasugused omadused kui glutamaadil. Hetkel käivad ägedad diskussioonid aspartaadi ja glutamaadi vastureaktsioonide üle.

2. Fenüülalaniin (50% aspartaamist)
Fenüülalaniin on tavaline ajus leiduv aminohape. Osadel inimestel (ühel 15 000st umbes) esineb selline geneetiline haigus nagu fenüülketonuuria, mis seisneb keha suutmatuses metaboliseerida fenüülalaniini. See viib ohtlikult kõrgete fenüülalaniini tasemeteni ajus, mis võib osutuda surmavaks. On tõestatud, et inimesed, kes tarbivad aspartaami, eriti just süsivesikutega koos, võivad saada samamoodi ohtlikult kõrge fenüülalaniini taseme ajus, kuigi neil seda haigust ei esine. Kõrge fenüülalaniini tase viib ka serotoniini (nn õnnehormoon) taseme languseni, põhjustades depressiooni. Eriti just inimeste puhul, kes regulaarselt tarbisid aspartaami.

Ameerikas tegi John Cook katse (artikkel "An Aspartame Nightmare" avaldati Wednesday Journalis). Ta hakkas jooma kuus kuni kaheksa dieetjooki päevas. Vastureaktsiooni sümptomid sellele algasid peavaludest ja mälu halvenemisest. Suurenes vajadus/sõltuvus aspartaami sisaldavate jookide järele. Tema seisund halvenes, algasid ulatuslikud meeleolu kõikumised ja vägivaldsed raevuhood. Kuigi ta ei kannatanud eelpool nimetatud geneetilise haiguse all, oli tema aju fenüülalaniini tase väga kõrge. Samuti märgati ebanormaalset aju funktsioneerimist ja ajukahjustusi. Peale aspartaamijookidest loobumist taandusid väidetavalt kõik sümptomid.
Fenüülalaniini taset ajus uurinud teadlased leidsid, et enim tõuseb see hüpotaalamuse, medulla oblongata ja corpus striatum piirkonnas.

Seega kaudselt võttes, suur aspartaami tarbimine tõstab tegelikult serotoniini taset suurendavate ravimite (nt Prozac) ning skisofreenia ja südamerabandust ärahoidvate ravimite müüki.

3. Metanool (puupiiritus moodustab 10% aspartaamist)
Puupiiritus on surmav, väiksemas doosis pimedakstegev alkohol. Metanool vabaneb aspartaamist seedekulglas kümotrüpsiini (chymotrypsin) toimel.

Keha metanooli omastamine suureneb oluliselt, kui tarbitakse vaba metanooli. Vaba metanooli saab näiteks aspartaamist, kui seda kuumutada 30 C (86 F) kraadini. See võib juhtuda aspartaami sisaldava toote ebasobival hoiustamisel või kuumutamisel (mõne toidu osana, nt. kummikommid, mõni tarretis jms.) 1993.a. lubas FDA kasutada aspartaami ka sellistes toodetes, mida regulaarselt soojendatakse üle 30 C kraadi. Hoolimata mitmete teadlaste vastuseisust.

Metanooli puhul on oluline meeles pidada, et vastumürgiks sellele on etanool, mida leidub tegelikult enamasti kõigis metanooli sisaldavates toodetes. Seetõttu ongi aspartaam eriline, et siin on tegu ainult metanooliga (nn vaba metanool), ilma etanoolita, mis neutraliseeriks metanooli.

Metanool laguneb kehas sipelghappeks ja formaldehüüdiks. Viimane on surmav neurotoksiin, ega esimenegi väga süütu pole. Metanooli lubatav päevanorm on 7,8 mg. Liiter aspartaamiga jooki sisaldab umbes 56 mg metanooli. Aspartaamiga jooke rohkelt tarbivad inimesed saavad päevas isegi kuni 250 mg metanooli. Ja seda on väga palju !

Metanooli mürgituse sümptomid on peavalu, kõrvade kohisemine, uimasus, peapööritus, seedehäired, nõrkus, iiveldus, külma- ja kuumavärinad, mäluaugud, tuimus, käitumishäired, neuriit jms. Enimtuntud sümptomid on nägemishäired (udusus, nägemisulatuse vähenemine, pilgu teravustamise probleemid jms.). Formaldehüüd on tuntud kantserogeen, põhjustab nägemishäireid, häirib DNA replikatsiooni ning põhjustab sünnidefekte.

Kuna inimestel puuduvad mõned ensüümid, mis näiteks loomadel on olemas, siis loomkatsed aspartaami või metanooliga ei anna adekvaatseid tulemusi hindamaks ainete ohtlikkust inimestele.

Diketopiperasiin (diketopiperazine) on kõrvalsaadus, mis tekib aspartaami seedimisel (tegelikult tekib ka aspartaami sisaldavate jookide pikaajalisel säilitamisel juba pudelis). See aine osaleb ajukasvajate tekkes, kuna sellest tekib seedekulglas vastavaid ühendeid (sarnased N-nitrosourea-le, mis on tugev ajukasvajaid põhjustav kemikaal). Otsene seos on siiski alles tõestamisel, kuna mõned tehtud katsed on seatud kahtluse alla. Diketopiperasiini peetakse ka emakapolüüpide tekitajaks ning vere kolesterooli muutuste põhjustajaks.
 
Aspartaam oli kunagi Pentagoni biorelvade nimekirjas, kuna on sobilik just masside mõjutamiseks. Tänapäeval sisaldub aspartaam vähemalt 4000 tootes ning ainuüksi Ameerikas tarbib seda 200 miljonit inimest. Alates aspartaami avastamisest on selle ümber keerelnud intriigid, faktide kinnimätsimised ja kahtlased tehingud. Lisaks veel tuhanded inimesed, kes kaebavad erinevate sümptomite üle, mis on põhjustatud aspartaamist.
Lahesõja ajal katsetati aspartaami ka Ameerika enda sõdurite peal, tulemuseks nn Lahesõja sündroom, selle all kannatajaid on umbes 50 000.
Aspartaam sisaldub ka dieetjookides, kusjuures on tõestatud, et see põhjustab tegelikult suuremat kaalutõusu, kui dieetjookide mittetarbimine.

 Netimaterjalide põhjal koostas Ene Lill